A-rühma WRC-autod – surmamasinate järeltulijad

WRC-sarjas sõideti aastatel 1987 kuni 1996 A-rühma autodega, mis olid B-rühmast turvalisemad ning mille järeltulijad on praegused WRC autod. Loe ülevaadet!


Autoralli MM-sarjas võib erinevaid ajastuid jagada masinaklasside järgi. Vahemikus 1987-1996 kihutati A-rühma autodega, mis pidi tooma leevendust B-rühma masinate kiirusele ja kohatisele taltsutamatusele, mis tappis nii sõitjaid ja kaardilugejaid kui ka pealtvaatajaid.

Tõele au andes olid A-rühma reeglid olemas juba 1982. aastal, kuid kuna MM-sarjas võis sõita ka spetsiaalselt ehitatud ja võimsamate B-rühma masinatega, otsustasid tootjad ja tiimid viimaste kasuks. 1986. aasta oli rallimaailmale aga väga traagiline – hukkunutega lõppenuid õnnetusi oli MM-sarjas liiga palju, mistõttu B-rühm keelustati.

A-rühma neljarattaliste põrguliste toorikuna võis kasutada autosid, mis olid neljaistmelised ja mida toodeti vähemalt 5000 tükki. 1993. aastal otsustas Rahvusvaheline autoliit FIA nõudeid leevendada – uueks piiriks sai 2500 eksemplari.

Muide, A-rühma tulek tähendas mõne tehasetiimi taandumist. Kuna Peugeot’l polnud tol hetkel ralliks sobivat autot, otsustati MM-sarjast lahkuda. Sama saatus tabas ka Suurbritannia tootjat MGd, kelle ridades sõitis 1986. aastal M-Spordi omanik ja looja, eestlaste poolt palavalt armastatud Malcolm Wilson.

Lancia ja Toyota ülevõim

A- ja B-rühma vahe oli ka fakt, et FIA kehtestas ralliautode võimekusele rangemad raamid. Lisaks tavatoodangu eksemplaride arvule pandi päitsed aerodünaamikale, jõule ja kaalule. Kui vaatemängulisus võis fännide jaoks kahaneda, oli kindlasti rõõmustav, et MM-sarjas osalemise kulud vähenesid ning see avas ukse rohkematele eravõistkondadele.

Uued nõuded tõid mõistagi uued autod. Mitsubishi Lancer, Lancia Delta Integrale ja Toyota Celica on vaid mõned näited masinatest, mis on end igaveseks rallifänni mällu söönud. Eeskätt Delta, mille joogifirma Martini logo ja värvidega kaunistatud autosid peetakse paljude poolt tänini maailma kõige ilusamateks.

Lancia oligi esimene tootja, kes valmistas A-rühma ralliauto. Seega pole ime, et Itaalia tiim oli ka väga edukas – vahemikus 1987-1991 võideti viiest individuaalsest tiitlist tervelt neli. Kahel korral tõstsid ihaldatud trofee pea kohale nii Miki Biasion kui ka Juha Kankkunen. Meeskondade arvestuses oli Lancia võitmatu vahemikus 1987-1992.

Huvitaval kombel oli Biasion kruusal ebaitaallaslikult – tavaliselt on saapamaalased eeskät edukad asfaldil – kiire. Sarnaselt Ott Tänakule oli ta väga hea tehnilise taibuga ning oskas autosid suurepäraselt seadistada. Kui tänaseks 62-aastane tagasihoidliku iseloomuga Biasion rallimaailmas praegu suurt ei tegutse, siis tema kaardilugeja Tiziano Siviero on pikalt MM-sarja kuulunud Sardiinia ralli korralduskomitee üks tähtsamatest liikmetest.

Teiseks suureks autotootjaks tõusis Lancia kõrvale Toyota. Erinevad versioonid Celicast näitasid imelist kiirust ning A-rühma ajastul võitsid Jaapani autotootja sõitjad samuti neli tiitlit – võidurõõmu tundsid Carlos Sainz (1990 ja 92), Kankkunen (93) ja Didier Auriol (94).

Jaapanlased tõukasid Lancia troonilt

Samas tundus vaid aja küsimus, millal keegi Lancia 1980ndate lõpus tekkinud ülevõimu murrab, sest lisaks Toyotale tõstsid pead Mitsubishi ja Subaru, kes pumpasid autorallisse mõnuga raha. Noorte sõitjate kasvulavana tõestas end Ford ja talentide voolijana tunneme Fordiga sõitvat M-Sporti ju ka tänapäeval.

Näiteks said Fordist tuule tiibadesse Sainz ja Auriol. Kuna tehnikasport oli kallis ka umbes 30 aastat tagasi, töötas prantslane nii takso- kui ka kiirabiautojuhina. Ta on pärast karjääri rääkinud, et kulutas kogu oma raha rallile, kandis vaid ühte paari teksaseid ega käinud kunagi ööklubis või õhtuti kohvikutes.

A-rühma ajastu lõpus lahvatas ka WRC-ajaloo üks suuremaid skandaale, pearolli mängis Toyota. Pärast hooaja eelviimast etappi Kataloonias avastati Celicatest määrustevastane turbokompressor, mistõttu tühistas FIA kõik Toyota 1995. aasta tulemused. Tõsi, Subarule ja legendaarsele Colin McRaele ei saanud Toyota eesotsas Kankkuneni ja Aurioliga niiehknaa vastu.

A-rühma lõpp tähendas Mitsubishi võidukäiku

Lisaks resultaatide kustutamisele lajatas FIA Toyotale üheaastase võistluskeelu, mistõttu nähti maailma üht suuremat autotootjat tehasetiimiga MM-sarjas uuesti 1997. aastal. Celicate kõrval toodi mängu Corolla, kuid näiteks Markko Märtin tegi tol aastal Soomes MM-debüüdi just Celicaga.

Lõpetuseks tasub mainida, et A-rühma ajastu viimasel aastal tõusis troonile Tommi Mäkineni ja Mitsubishi kombinatsioon. Soome ja Jaapani duo võitis neli maailmameistritiitlit jutti, ehkki võistkondlikult oldi parimad vaid 1998. aastal.

Varasemal kolmel hooajal tõusis poodiumi kõrgeimale astmele ühtlasema koosseisuga kihutanud Subaru. Samas oli Mitsubishi väiksem edukus konstruktorite arvestuses ka loogiline – Mäkinen oli tiitliaastatel vaat et ainus sõitja, kes roolis Mitsubishit aasta igal etapil. Vaid 1998. aastal sai lisaks soomlasele täishooaja kirja ka kolm aastat hiljem maailmameistriks kroonitud Richard Burns.

A-rühma ajastu lõppes 1997. aastal kasutusele võetud WRC-autodega. Taas ei pidanud tehased rallimasinatena kasutama masstoodangut, tänu millele oli tootjatel uuesti hõlpsam MM-sarjaga liituda. Muudatusi oli veelgi, näiteks tehti etapid kompaktsemaks ning maratonrallid kadusid. Küll tehti kalender mahukamaks.

Autoralli MM-sarja kõige müütilisemad autod pärinevad aga just B-rühma ajastust. Millised need neljarattalised põrgulised olid, loe siit!

log in

reset password

Back to
log in