Inglismaa klubide fööniksilik tõus tuhast

Tänavu jõudsid Meistrite liigas alagrupist edasi kõik neli Inglismaa klubi. Loe meie ülevaadet Inglismaa klubide käekäigust Meistrite liigas!


Tänavu jõudsid Meistrite liigas alagrupist edasi kõik neli Inglismaa klubi. Liverpooli ja Manchester Cityt peetakse sealjuures võistluse suursoosikuteks. Kui praegu võivad britid tõesti rõõmu tunda, siis ajaloost leiame ka perioode, kus nende lemmikud eurosarjades ei osalenud. Loe meie ülevaadet Inglismaa klubide käekäigust Meistrite liigas!

Mullu kevadel said Inglismaa vutifännid hõisata, sest kevadises Meistrite liiga finaalis läksid vastamisi just nende lemmiklapsed: Liverpool ja Tottenham Hotspur. Aasta varem oli kullamatši üheks osapooleks samuti Liverpool. Brittide võidukäik? Mitte päris, kuid on selge, et Kuninganna valvsa pilgu all on Premier League’i tipud tõusnud Euroopa klubijalgpalli lipulaevade sekka. See pole aga alati nii olnud.

Kui olla ninatark, siis tegelikult ei trooni ka praegu Euroopa liigade koefitsienditabeli tipus britid. Inglased leiab teiselt kohalt, tükk maad Hispaania või täpsemalt La Liga klubidest tagapool. See on aga loogiline, sest aastatel 2014-2019 rändas Meistrite liiga võidukarikas alati Pürenee poolsaarele.

Enne hispaanlaste praegust võidukäiku, mis algas 11 aastat tagasi, tulid Vana Maailma parimad meeskonnad aga Premier League’ist. Aastatel 2005 – 2009 oli Meistrite liiga finaali üks osaline alati pärit Briti saartelt. Sinna jõudsid näiteks Liverpool (2005, 2007), Arsenal (2006), Manchester United (2008, 2009) ja Londoni Chelsea (2008).

Tõsi, triumfe tuli sellel perioodil küll ainult kaks, kuid vähemalt viis aastat (2004 – 2008) olid Inglismaa klubid need, kes koefitsienditabelis esikohta hoidsid. See oli inglaste kolmas valitsusperiood: esimene jäi vahemikku 1963-1975 ning teine 1981-1985. Samas leiab ajaloost ka juppe, kus britid ei mahtunud isegi esikolmikusse.

City karistus pole esimene

Kui Euroopa jalgpalli katuseorganisatsioon (UEFA) määras veebruari keskel valitsevale Inglismaa meistrile Manchester Cityle finantsilise ausa mängu (FFP) reeglite rikkumise eest kaheaastase eurosarjades osalemise keelu, olid paljud šokis.

Noorem (või pühapäevasem) jalgpallisõber ei pruugi seda teadagi, aga tegemist polnud esimese korraga, kui eurosarjade uks Inglismaa klubi ees kinni lüüakse. Esimest korda juhtus see 1985. aasta 2. juunil, kui UEFA rakendas sarnase keelu kõikidele Albionimaa meeskondadele.

Põhjuseks oli sama aasta kevadel toimunud Meistrite liiga eelkäija Euroopa karika finaal. Brüsselis Heyseli staadioni toimus fännide vahel verine, 39 surmaga lõppenud kokkupõrge, mida tuntakse ajaloost Hayseli tragöödia nime all.

Mis Heyseli staadionil juhtus?

Kullamatšis läksid vastamisi kaks tolleaegselt tippsatsi: Juventus ja valitsev meister Liverpool. Tunnikene enne avavilet otsustasid kahe meeskonna poolehoidjad, keda eraldas tribüünil õbluke metallaiaga puhvertsoon, teineteisega tüli hakata norima.

Sõnasõjast alguse saanud lahing aga eskaleerus ning peagi hakati teinteise suunas saatma kõike, mis kätte juhtus. Kuna 1935. aastal peamiselt tellistest ehitatud staadion oli võrdlemisi kehvas seisus, leidus viske(relva)kõlbulikku materjali küll.

Korrakaitsjatel ei õnnestunud vihast vahutavaid fänne rahustada. Kivirahe jätkus ning esimesena murdusid Liverpooli fännid, kes hakkasid üle aia ronima. Nad pühkisid korda hoidnud politseinikud oma teelt ning tormasid tuhatnelja Juventuse poolehoidjate poole.

Halvimat kartnud itaallased hakkasid pulli kombel nende poole tormavate brittide eest põgenema. Nad pressisid ennast meeleheitlikult Z-tribüüni välisseina vastu, kuid vana staadioni konstruktsioonid ei pidanud säärasele rahvahulgale vastu, mistõttu varises osa tribüünist kokku.

Kui esialgu väideti erinevates raportides, et just seetõttu kaotas 39 vutifänni oma elu, siis reaalsuses tekitas varing itallastele omamoodi varuväljapääsu. Ilma selleta võinuks hukkunute arv olla suuremgi, sest enamik inimesi suri huligaanitsenud brittide jalge all: nad kas trambiti surnuks või lämbusid. Ühtekokku sai poolehoidjate kokkupõrkes viga ligemale 600 inimest.

Juba samal õhtul süüdistati vahejuhtumis Liverpooli fänne. Ametlik uurimine, mis kestis lõpuks kokku 18 kuud, kinnitas samamoodi, et süü lasub brittidel. Ees ootasid karistused, nii individuaalsed – 14 Liverpooli poolehoidjat saadeti tapmise eest reaalselt trellide taha – kui ka kogukondlikumad. UEFA määras kõikidele Inglismaa klubidele eurosarjas osalemise keelu määramata ajani. Lõpuks jälgisid britid euromatše kõrvalt viis ja Liverpool kuus aastat.

Selle tõttu ei näinud me 80ndate lõpus Vana Maailma võistlustel selliseid meeskondi nagu: Everton, Liverpool, Manchester United, Tottenham Hotspur, Southampton, Norwich City, West Ham United, Sheffield Wednesday, Oxford United, Luton Town, Wimbledon, Nottingham Forest, Derby County ja Coventry City.

Uus tõus tuhast

Kui 1985. aastal troonisid Inglismaa klubid koefitsienditabeli tipus, siis 1990. aastal eurosarjadega taasliitudes alustasid nad põhjast. Inglastel polnud tabelis ühtegi punkti. Pärast naasmist kulus kuus aastat, enne kui mõni Premier League’i meeskond jõuaks taas Meistrite liigas kaheksa parema sekka.

Esimesena sai sellega hakkama Manchester United, kes jõudis hooajal 1996-97 poolfinaali. Kaks aastat hiljem said Punased Kuradid hakkama veel suurema üllatusega, kui nad jõudsid Meistrite liiga finaali. Ja mitte ainult! Üleminutitel pöörati 0:1 kaotusseis Müncheni Bayerni vastu ka 2:1 võiduks.

Madalamas sarjas, mis kandis toona UEFA karika nime, jõuti suure mängu lähedale nobedamalt. Juba teisel aastal (91-92) oli Liverpool taas veerandfinaalis. Kullamatšini jõuti aga alles 2000. aastal kui Arsenal kaotas finaalis Galatasarayle.

Alles 21. sajandi alguses hakati Inglismaa klubidest taas rääkima kui Euroopa klubijalgpalli suurjõust ning tänu Premier League’i üha kasvavale mainele (ning rahale) muutub Inglismaa klubide edulugu ilmselt üha suuremaks.

Kokkuvõttev pilk ajalukku

Inglismaa klubid on Meistrite liiga või selle eelkäija finaalis mänginud ühtekokku 22 puhul ning võitjatena on väljutud sealt 13 korda. Enim tiitleid (6) on ette näidata Liverpoolil, kellele järgnevad Manchester United (3), Nottingham Forest (2) ja Chelsea ning Aston Villa mõlemad ühega. Lisaks on kullamatšit osa saanud veel Leeds United, Arsenal ja Tottenham Hotspur.

Euroopa liiga ja selle eelkäija trofeematši on inglased jõudnud 16 korral ning karikas on pea kohale tõstetud 9 puhul. Edukaim meeskond on taas Liverpool (3), kaks korda on seda rõõmu tundnud Chelsea ja Tottenham, korra Ipswich Town ja Manchster United. Väga lähedal on kuldmedalile olnud veel Arsenal (x2), Wolverhampton Wanderers, Middlesbrough ja Fulham.  

Lõpetuseks tõe huvides: kunagist karikavõitjate karikat on inglased pea kohale tõstnud 8 korda (13 võimalikust). Aastaid Narva Transi elul hoidnud Intertoto karikasarja finaalide saldo on inglastel 4-1.

log in

reset password

Back to
log in