Flora 30 aastat, mis toonud neile 30 trofeed. Või siis 32

Praegu ei kujuta Eesti jalgpalli enam Florata ettegi, kuid kuidas see kõik alguse sai?


Tallinna FC Flora jalgpallimeeskonna käes on alates eelmisest laupäevast kõik kolm Maarjamaa vutitrofeed: Premium liiga tiitel, Tipneri karikas ja Superkarika autasu.

See pole aga esimene kord, kui kõik siinsed karikad parasjagu just rohevalgete vitriinkapis teistele vaatamiseks seisavad. Esimest korda juhtus see aastal 1998, teist korda 2011 ja kolmandat korda 2016.

Paljude jaoks on aga palju muljetavavaldam see, et Flora pole taasiseseisvunud Eestis ehk senise 29 hooaja jooksul kunagi platseerunud madalamale neljandast kohast ning erinevat sorti medaleid on neil aastate jooksul ette näidata juba 24 (12 kuldset, 6 hõbedast ja 6 pronksist).

12 meistritiitli kõrvale saab panna veel ka 8 Tipneri karikavõitu, 10 superkarika võitu (ja kes tahab, siis ka 2 Liivimaa karika võitu). Ehk kokku, sõltuvalt vaatenurgast, kas 30 või 32 trofeed.

Seegam tõstke klaasid Flora auks ja pajatagem korraks rohevalgest legendist!

Debüüthooajal kukuti kohe esiliigasse

Flora klubil pandi alus 1990. aasta 10. märtsil, kui Aivar Pohlak soovis Maarjamaa pinnal vastukaaluks venekeelsele jalgpallikultuurile idanema panna ka eestikeelne meeskond.

Kuigi võistskonda ei rajatud tühja koha peale, vaid aluseks oli võtta Tallinna Lõvide noortemeeskond, ei tähendanud see kohest edu. Vastupidi. Algus oli Flora jaoks karm: 1990. aasta lõpetati Eesti NSV meistrivõistlused viimasena, mistõttu palliti tuleval aastal esiliigas.

1992. aastaks oli aga Nõukogude liigu lagunemisega poliitiline olukord muutunud ning 52-aastase vaheaja järel hakati taas madistama Eesti meistritiitli peale. Selle peale Flora ramm ei hakanud, kuid X. meeskonna konkurentsis tuldi siiski neljandaks.

Ent debüüthooaeg ei lõppenud pelgalt sellega. Euroopa suurliigade eeskujul otsustati Eesti meistriliiga vormida sügis-kevad formaati, mistap tuli meeskondadel uue hooaja esimene pool pidada lumistel ja mudastel sügisväljakutel.

See muudatus Florale sobis, sest 1992-93 hooaeg lõpetati hõbedal. Seejärel toodi klubi etteotsa aga omaaegne Lõvide juhandaja Roman Ubakivi ning esimesed tiitlid vupsasidki Flora põue: esmalt 1993-94 hooajal ning seejärel ka juba 94-95 hooajal.

Islandi nimi Eesti vutiajalukku

1995. aastal tuli Flora esimest korda ka Eesti karikavõitjaks, kui finaalis alistati Lantana-Marlekor 2:0. Paraku ei kandunud hea hoog üle liigasse ning pärast 1995-96 hooaja esimest poolt lõpetas klubi koostöö Ubakiviga, kelle asendajaks toodi 1996. aasta jaanuaris Teitur Thordarson, kes hakkas paralleelselt juhendama ka Eesti koondist.

Pooliku hooaja pealt islandlane imet teha ei suutnud ning Flora tasuks jäi teine koht. Nagu ka 1996-97 hooajal. Kuigi tiitleid sel perioodil ei tulnud, pärineb sellest ajast siiski üks klubi rekorditest: nimelt hoidis Mart Poom vahepeal kaheksas Meistriliiga mängus (ehk 756 minuti jooksul) oma puuri puutumatuna.

Thordarsoni töö vilju hakati noppima 1997-98 hooajal, mil Flora ülekaal oli mäekõrgune. Kuna samal aastal toimus ka meistriliiga reform ehk mindi tagasi kevad-sügis formaadile, noppisid rohevalged sama aastanumbri sees veel teisegi meistritiitli.

Nendes triumfides oli suurt rolli mänginud noor tipuründaja Andres Oper, kes aga 1999. aasta alguses Taani klubisse Aalborg siirdus. See oli Flora jaoks hoop, mis kukutas nad esikohalt kolmandaks. Ettepoole jäi ka kõiki šokeerinud Viljandi Tulevik.

Nähes, mis tööd Tarmo Rüütli mulkidega tegi, napsas Flora ta 2000. aastaks endale. Kulda see neile siiski ei toonud, sest mõni aasta varem ilmavalgust näinud Levadia ei kaotanud hooaja jooksul ühtegi kohtumist.

Hollandi koolkond, see on tõeline jalgpall

Seejärel toodi klubi tüürima hollandlane Arno Pijpers, kelle taktikepi all algas rohevalgete ajaloo seniedukaim periood. Koduliigas nopiti kolm tiitlit järjest ning 2003. aastal õnnestus neil korrata ka Levadia saavutust, kui hooaja peale ei kaotatud ühtegi kohtumist.

Seejärel aga rohevalge vankri hoog rauges: 2004. aastal lepiti koduliigas pronksiga ning kuu enne hooaja lõppu vahetas Pijpersi peatreeneritoolil välja Janno Kivisild, kelle juhendamisel jäädi 2005. aastal sootuks medalita.

2006. aastal langes Flora valik järgmise välistreeneri peale, sedapuhku anti ohjad Pasi Rautiainenile. Meistritiitlit soomlane Lillekülla tuua ei suutnud, küll jõuti tema käe all esimest korda eurosarjas teise ringi, kui kahe mängu kokkuvõttes oldi tänu võõrsil värava reeglile üle Oslo Lynist.

Ka Rautiaineni teine ja kolmas aasta möödusid Floras kullata, mistõttu mindi 2008. aasta sügisel lahku. Seejärel prooviti taas õnne Tarmo Rüütliga, kuid tulutult (loe: neljas koht).

Flora uus tõus algas 2010. aastal Martin Reimi käe all. Kohe oma debüütaastal suutis Eesti koondise rekordinternatsionaal Levadia valitsemisaja lõpetada ning trofee taas Lillekülla tuua. Sama tempu korrati ka 2011. aastal.

Oma kolmandal hooajal platseerus Reim klubiga kolmandaks ning lahkus pukist. Tema asendajaks määrati Marko Lelov, kes pidas Flora eesotsas vastu ainult pool aastat, kuniks Norbert Hurt temalt kohusetäitjana ohjad üle võttis. Tulemust 2013. aastal mõistagi ei tulnud ning kuna edu ei saatnud klubi ka karikasarjas, jäädi esimest korda eurosarjast eemale.

Gibraltari plekk, mis maha ei tule

Hurdale anti siiski võimalus klubi ehitama hakata ning 2015. aastaks tõi see ka tuli, kui üheskoos tõsteti pea kohale Flora ajaloo kümnes meistritiitel. Ent see hoog ei püsinud ning 2016. aasta suvel, pärast Meistrite liiga eelringis Gibraltari võistkonnalt Lincoln Red Imps pähe saamist, loobuti ka Hurda teenetest.

Hooaja lõpuni sai oma võimaluse Argo Arbeiter, kes tegi küll näiliselt head tööd, kuid püsivad kontrahti ei teeninud.

Seejärel otsustas Flora pöörduda tagasi tuttavate liistude juurde ning kutsus Maarjamaale tagasi Arno Pijpersi. Hollandlasele anti kamandada verinoor meeskond, kuid hooaega alustati sellegipoolest 15 (!) järjestikuse võiduga ning hooaja lõpus rõõmustati taas üheskoos tiitli üle.

Ilmselt soovinuks nii Flora kui ka Pijpers koostööd jätkata, kuid eraelulistel põhjustel tuli kogenud juhendajal kodumaale aasta. Oma mantlipärijaks nimetas ta senise abitreeneri Jürgen Henni, kes oli toona kõigest 30-aastane.

Noore juhendaja debüütaasta polnud kergemate killast, kuid medalitelt siiski välja ei jäädud. Ent esimesel hooajal ladus Henn põhja sellest, mis rullis Eesti vutifännide silme all lahti mullu. Esiteks napsas Flora endale klubi ajaloo 12 meistritiitli, teiseks näidati eurosarjas suurepärast minekut, ning preemiana teeniti lahing Frankfurdi Eintrachtiga.

See Flora vanker, sohver Henniga, veereb rohevalgete poolehoidjate rõõmuks siiani edasi. Konkurendid muidugi loodavad, et peagi tabaks kaarikut konarlik tee. Ent hetkeseisuga see oht horisondil ei paista.

Mis keelt kõnelevad Betsafe’i koefitsiendid?

Nädala keskel suutis Flora mõneti üllatavalt koperdada, kui Viljandi Tulevikule jäädi alla 1:2. Oli see pelgalt tööõnnetus või märk millestki tõsisemast? Nädalavahetusel saame juba targemaks, kui Jürgen Henni hoolealused võõrustavad Paide Linnameeskonda, kes samamoodi nädala keskel kaotas, Transile.

Kui meeskonnad 6. juulil esimest korda vastamisi läksid võttis Flora 3:1 võidu, kuid tõele au andes võinuks too kohtumine lõppeda ka palju suureskoorilisemalt ja parema õnne korrals võinuks kohtumise võita ka Paide. Sellele panustame ka nüüd.

Betsafe’i koefitsiendid 10.07.2020 @09.20

Nädala keskel võidurõõmu tundnud Tulevik ja Trans lähevad vastamisi omavahel. Kõik Eesti vutti vähegi jälgivad inimesed teavad, et mulgid on tänavu vutiväljakul palli osavalt veerema pannud, millele tegelikult viitab ka nende 5. koht liigatabelis. Kuna nende koefitsient on kodus ka üle 2, siis jalgratast me leiutama ei hakka.

Betsafe’i koefitsiendid 10.07.2020 @09.20

Tasavägine duell peaks laupäeval toimuma Saaremaal (kui praamiliiklus just tormi tõttu pea peale ei pöörata), kus Kuressaare võõrustab Tartu Tammekat. Taaralinna pallurid küll alustasid aastat soliidset, kuid on viimasel ajal veidi lohakaks muutunud, mistap on järjest saadud nüüd kolm kaotust. Kuressaare seevastu on n-ö oma mängudes oma ära teinud.

Seega eeldame, et kordub eelmise omavahelise duelli saatus, mille saarlased võitsid 2:1.

Betsafe’i koefitsiendid 10.07.2020 @09.20

Pühapäeval peaks meid ees ootama kaks ühepoolset kohtumist. Esmalt võõrustab Nõmme Kalju Hiiu mändide all Tallinna Kalevit. 1×2 koefitsiendi puhul see mäng panustama ei kutsu, kuid kindlasti tasub pilku peal hoida, peaks “viik välistatud” variant üks hetk samamoodi Betsafe’i tulema. Eelduste kohaselt jääb too number 10 kanti ja hea õnne korral võiks midagi sellist konksu otsa sattuda küll.

Sama kehtib ka Levadia – Legioni duellis, kus külaliste võit “viik välistatud” korral võiks olal kusagil 3 kandis. Kopikas, mida tasub igatahes jahtida.

Kuna veel neid panuseid aga teha ei saa, teeme kahest duellist kõige mõistlikuma variandi. 1.51 pole koefitsiendina küll ei midagi uhtket, kuid siiski parem, kui mitte midagi.

Betsafe’i koefitsiendid 10.07.2020 @09.20

Mõistagi tasub kohtumisi jälgida ka otsepildis ning paralleelselt avada Betsafe’i koduleht, kus saab mugavalt teha live-panuseid. Ära ei tasu unustada ka Betsafe’i erinevaid eripakkumisi, millega on võimalik tutvuda lähemalt nende kodulehel.

Kui sul varasemalt Betsafe’is kontot pole, oled sootuks õnnega koos. Nimelt võid sa sellisel juhul nendega liitudes teenida 200€ väärtuses tasuta panuseid!

log in

reset password

Back to
log in