Hooaeg 2018–19 oli Meistrite liigas üks põnevamaid, mis lähiajaloost meenub. Nii palju pöördeid ja draamat ühe hooaja vältel ei ole jakafännid küll kaua kogeda saanud. Tihti, kui tundus, et asi on juba otsustatud, suudeti mäng pöörata täiesti pea peale ja iseäranis põnevad olid väljalangemismängud.
Märkimisväärsetest matšidest tasub esile tõsta Liverpooli ja Barcelona vahelist poolfinaali. Katalaanid mängisid kodus küll ebakindlalt, kuid pidasid Liverpooli survele vastu ja võtsid tänu Lionel Messi geniaalsusele ootamatu 3:0 võidu. Liverpool aga ei visanud püssi põõsasse ja näitas kodupubliku ees elumängu, võites lõpuks hädiseid hispaanlasi 4:0 ja broneerides koha finaalis, mille nad ka võitsid.
Samuti tasub mainida Amsterdami Ajaxi 4:1 võitu võõrsil Real Madridi üle, millega pöörati grandioosselt ümber Hollandis saadud 1:2 kaotus ja häbistati 13-kordset meistrit Santiago Bernabeu staadionil korralikult. Mõistagi ei lähe niipea meelest ka poolfinaal Tottenhami ja Ajaxi vahel: inglased olid kodus saanud 0:1 kaotuse ning jäänud korduskohtumises Amsterdamis varakult 0:2 kaotusseisu, kuid teisel poolajal võttis ründaja Lucas Moura ohjad enda kätte ning põmmutas vastaste väravasse imelise kübaratriki – viimane tabamus sündis 96. minutil –, mis viis Tottenhami võõrsil löödud väravate reegliga finaali.
Eks vana ja kulunud tõde, et jalgpall on ümmargune, sai läinud hooajal ohtralt kinnitust. Seda aga, et vutis võib kõike juhtuda, oleme ju tunnistanud varemgi, mistõttu tahamegi tutvustada teile ka varasemaid comebacke Meistrite liiga ajaloos. Heidamegi nüüd pilgu peale viiele kõige vingemale comebackile, mis tõestavad, et mäng ei ole enne läbi, kui kohtunik lõpuvilet puhub.
Monaco – Real Madrid 3:1 (2004)
2003–04 Meistrite liiga veerandfinaal seadis vastamisi hiiglase ja kääbuse ning esimese kohtumise võitis Real ilma suurema higistamiseta 4:2. Monacos viis legendaarne Raul hispaanlased 1:0 ette ja kõik kuningliku klubi mängijad hakkasid poolfinaali peale mõtlema.
Ludovic Giulyl olid aga teised plaanid ning pisike prantslane lõi enne poolaega ühe värava tagasi. Real Madridist Monacos laenul olnud Fernando Morientes tegi iroonilisel kombel kohe teise poolaaja algul seisuks 2:1 ning Giuly vedas ekstaatilised prantslased poolfinaali, toimetades kannalöögist palli Iker Casillase väravavõrku ja purustades Los Blancos’e unistused kümnendast Meistrite liiga tiitlist.
Deportivo – AC Milan 4:0 (2004)
2004. aastal oli AC Milanil tõeliselt ikooniline sats, kuhu kuulusid teiste hulgas Andrea Pirlo, Cafu, Paolo Maldini, Kaka ja Andrei Ševtšenko. Kui nad Meistrite liiga veerandfinaali esimeses kohtumises võtsid Deportivo La Coruna skalbi, purustades hispaanlased 4:1, siis tundus korduskohtumine tõesti vaid formaalsusena.
Deportivo alustas aga teist mängu tormiliselt ja niitis Milani täiesti jalust – 43 minuti järel olid Walter Pandiani, Juan Carlos Valeron ja Albert Luque viinud hispaanlased 3:0 ette ja taganud võõrsil löödud väravate reegliga ka edasipääsu. Teisel poolajal löödi viimane nael itaallaste kirstu, kui vahetusmees Gonzalez Fran vormistas lõppseisuks 4:0.
Barcelona – PSG 6:1 (2017)
See mäng on kirjutatud kindlalt Meistrite liiga ajalukku, sest suuremast kaotusseisust ei ole mitte kunagi ükski klubi välja tulnud. Barcelona oli saanud PSG käest kaheksandikfinaali esimeses mängus Pariisis korraliku ketuka ja korduskohtumist Kataloonia pealinnas alustati 0:4 kaotusseisust. Sellest, mis järgnes, ei osanud ilmselt ka kõige tulihingelisem Barca fänn unistada.
Esimesel poolajal läks Barcelona Luis Suarezi pealöögist ja Layvin Kurzawa omaväravast 2:0 juhtima ja Blaugrana mängijates tärkas lootus. Vahetult pärast poolaega tegi Leo Messi penaltist seisuks 3:0, mis tähendas, et viigist oli puudu vaid üks tabamus. Seejärel tulistas hoopis Edinson Cavani ühe palli võõrustajate väravasse ja Barca ponnistused paistsid olevat liiva jooksnud – vajasid nüüd nad ju lausa kolme väravat, et edasi pääseda. Täpselt nii aga juhtuski ja sealjuures kõige dramaatilisemal mõeldaval viisil.
88. minutiks ei olnud seis muutunud, kuid siis suutis Neymar PSG kaitse lahti muukida. Sama mees lisas 91. minutil veel ühe värava penaltipunktilt. Nüüd olid prantslased juba täiesti paanikas ja Barca ründas meeleheitlikult. 95. minutil saigi ajalooline comeback teoks, kui Sergi Roberto lõi oma karjääri kuulsama värava, viies Barcelona edasi veerandfinaali.
Manchester United – Müncheni Bayern 2:1 (1999)
Ole Gunnar Solskjaer on Manchester Unitedi peatreeneritoolil kogenud seni üpris üles-alla ja raputavat sõitu, kuid norralane on end punaste kuradite folkloori juba ammu kirjutanud ning seda eeskätt tänu 1999. aasta Meistrite liiga finaalile.
ManU läks finaali mängima ilma oma kapteni ja mõjukaima mehe Roy Keane’ita, kes oli kollaste kaartidega hooaja olulisimast mängust välja jäänud. Seda oli ka tunda, sest Bayern domineeris mängu, minnes juba kuuendal minutil Mario Basleri madalast karistuslöögist juhtima ning lüües korduvalt palli vastu väravaraami.
Mäng tiksus Bayerni 1:0 eduseisus juba üleminutitele, kui sakslased pandi oma raisatud võimalusi ikkagi needma. 91. minuti nurgalöögist tegi Teddy Sheringham seisuks 1:1 ning pelgalt kaks minutit hiljem täpselt samast olukorrast kirjutas Solskjaer end kõikide ManU fännide südamesse. Esiposti tulnud nurgalöögi suunas Sheringham edasi tagaposti, kus ootas norrakas, kes suskas instinktiivselt palli lähedalt väravavõrku. Vahetusmehed olid kindlustanud Manchester Unitedile kuulsa kolmikvõidu, lisades kodusele liigale ja karikale ka Meistrite liiga tiitli.
Liverpool – AC Milan 3:3 (2005)
Sellele mängule ei leidu ilmselt Meistrite liiga ajaloos vastast – tegemist on comebackide comebackiga, kui võtta arvesse kõiki asjaolusid – meeskondade tasemevahet, õnne, draamat, ajalist piirangut ja seda, mis oli kaalul. 2005. aasta Meistrtie liiga finaali nimetatakse põhjendatult “Istanbuli imeks“.
Enne kui minutki mängitud sai, läks ülitugev Milani meeskond kapten Paolo Maldini väravast finaali juhtima. Seejärel lõi Hernan Crespo lühikese vahega kaks vastuseta väravat ning poolajale mindi seisus 3:0. Liverpooli poolehoidjad ja mängijad olid meeleheitel ning ilmselt arvas nii mõnigi, et sellest kohtumisest võib väga alandav saun tulla.
Teine poolaeg algas aga pauguga. Kõigepealt tegi kapten Steven Gerrard meisterliku pealöögiga seisuks 1:3 ning peagi lajatas Vladimir Smicer täpsest kauglöögist veel ühe värava tagasi. Liverpool hakkas uskuma ja Milani südamed olid saapasääres. Siis see juhtuski – Gennaro Gattuso tõmbas karistusalas Gerrardi maha ning Liverpoolile määrati penalti. Väravavaht Dida tõrjus küll Xabi Alonso penalti, kuid nii õnnetult, et pall kukku hispaanlase nina ette, kes teisel pealelöögikatsel ei eksinud. 3:3 oli tõsiasi ja sealjuures löödi kõik kolm Liverpooli väravat kõigest kuue minuti sees.
Andrei Ševtšenkol oli kahel juhul võimalus ikkagi võit Itaaliasse viia, kuid mõlemal korral tõrjuti tema pealelöök väravajoonel tagasi. Kuna lisaaeg ei toonud samuti mängu muutust, siis mindi üle penaltiseeriale. Liverpooli väravavaht Jerzy Dudek tegi postide vahel elusoorituse ning jällegi just Ševtšenko eksis otsustava löögiga, mis tähendas, et Liverpool võitis penaltiseeria 3:2 ja noppis oma ajaloo viienda Meistrite liiga tiitli ning kahtlemata kõige magusama, sest nii dramaatilist finaali ei ole enne ega pärast selles klubijalgpalli eliitturniiril nähtud.
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
