EDETABEL! Kes on vutimaailma vingeimad vennad? – 2. osa

Spordijutud.com heitis pilgu jalkamaailma vendadele ja pani kokku vingemate veljede TOP20. Teises osas toome välja pingerea 10. - 1. koha jalkavennad.


Koroonaviirusest tingitud eriolukorra tõttu on inimestel rohkem aega ja võimalusi suhelda oma lähedastega. Ei, seda mitte näost näkku, sest see poleks praeguses olukorras mõistlik, vaid virtuaalsilla teel. Spordijutud.com otsustas sel puhul heita pilgu jalgpallimaailma, et otsida vutirägastikust erinevaid vendasid.

Lisaks, kuna veljede omavahelisse suhtlusse käib tavapäraselt ka ärapanemine, otsustasime ka meie sellele kaasa aidata: seetõttu anname omalt poolt hinnangu, kumb vend võib tänu selja taha jäänud karjäärile rohkem rinna kummi ajada.

Kuid me ei piirdunud vaid sellega, vaid võrdlesime erinevaid vennapaare ka omavahel. Ikka selleks, et selgitada vutimaailma vingeimad vennad!

Kohtadega 20.-11. saab tutvuda meie eelmises artiklis, praegu heidame pilgu peale esikümnele:

10. Fabio ja Paolo Cannavaro

Duell, mille võitja on ilmselt juba ette teada. Paolo Cannavaro võis Serie A-s väljakul käia küll 423 kohtumises ning võita Napoliga Itaalia karika, kuid midagi pole teha, sellega lihtsalt ei saa venna Fabio vastu, kes juhtis 2006. aastal kaptenina Itaalia maailmameistritiitlini.

Lisaks õnnestus 175 cm pikkusel keskkaitsjal karjääri jooksul taskusse pista kaks Hispaania meistritiitlit, UEFA karikas ning, ahjaa, 2006. aasta maailma parima jalgpalluri autasu ehk Ballon d’Or. Pole paha, arvestades, et kuldne jalgpall on üldse läinud vaid kolmele tagalamehele, lisaks Cannovarole veel Mattias Sammerile ja Franz Beckenbauerile.

9. Rafinha ja Thiago Alcantara

Barcelona noortesüsteemis õitsele löönud vennad Alcantarad kõndisid ühist rada 2013. aastani. Seejärel otsustas keskpoolkaitsjast Thiago siirduda Müncheni Bayerni ridadesse ning tiitlite mõistes polnud tegu halva otsusega, sest kui Barcelonas sai ta kaks riigi meistritiitlit, siis Bayernis kuus. Tõsi, katalaanidega koos tuli ta vähemalt Meistrite liiga võitjaks.

Rafinha on aga Barcale truuks jäänud, olgugi, et klubi on teda aeg-ajalt ikka laenulepingu alusel mujale saatnud. Ja truudus on toonud mehele kolm Hispaania meistritiitlit ja ühe Meistrite liiga võidu.

Ehk klubikarjääri võrdluses kaldub kaalukauss Thiago kasuks. Aga koondise? Stopp, aga nad on vennad ju? Jah, aga kui Rafinha otsustas vanemate päritolu kaudu Brasiilia koondise kasuks, siis Thiago liisk langes Hispaaniale. Tulemus? Thiago on U17 ja U21 vanuseklassi Euroopa meister, Rafinha aga olümpiavõitja.

Ehk vendade omavahelise duelli võidab ikkagi Thiago Alcantara.

8. Edwin ja Roland Koeman

Vanema põlvkonna inimesed mäletavad vägagi elavalt, kuidas oranžides särkides vennad Koemanid üheskoos 1988. aastal Hollandi koosseisus Euroopa meistriks krooniti. Kui vanema venna Edwini jaoks jäigi see vaieldamatult tema karjääri kõrghetkeks – lisaks tuli ta Belgia ja Hollandi meistriks ja võitis PSVga Euroopa karikavõitjate karika – siis noorem veli Ronald tegi tegusid Barcelonas.

Blaugrana särgis tuli ta 1992. aasta kevadel Meistrite liiga eelkäija Euroopa karikavõitjaks, lüües ise tolles finaalis võiduvärava, ning Hispaanias püsiti üheskoos troonil neli aastat järjest. 2004. aastal kui UEFA valis internetihääletuse abil möödunud poolsajandi parimat pallurit, platseerus Roland Koeman 26. positsioonile, kaasmaalastest jäid temast ettepoole vaid Frank Rijkaard, Ruud Gullit, Marco van Basten ja Johan Cruyff.

Ehk veljede duellis tõmbab pikema kõrre Roland.

7. Uli ja Dieter Hoeness

Hoenesside nime on juba aegade algusest (loe: 70ndatest) seostatud Müncheni Bayerniga. Uli veetiski oma põhilise mängijakarjääri Saksamaa suurklubis, kellega võitis kolmel korral nii Bundesliga kui ka Euroopa karika. Lisaks tõstis ta 1974. aastal koondisega pea kohale Jules Rimet’ karika ehk maailmameistritiitli. Paraku lõpetas õnnetu põlvetrauma mehe karjääri kõigest 27-aastaselt.

Aasta noorem Dieter jõudis Bayernisse alles siis, kui vigastus Uli karjääriga 1:0 oli teinud. Kaheksa Müncheni-aastaga jõudis ta küll kulda ja karda kogeda, ent mitte nii uhkelt kui veli. Tasuks viis Saksamaa meistritiitlit ja hunnik valusaid hõbemedaleid, nii Euroopa karikafinaali, kui ka koondisega MM-finaalis.

Vaatamata poolikuks jäänud karjäärile võidab vendade omavahelise duelli Uli.

6. Kolo ja Yaya Toure

Kui Elevandiluuranniku suurim juveel on ajalooliselt olnud, üllatus-üllatus, elevandiluu, siis tegelikult võivad côte-d’ivoire’lased uhkust tunda ka oma jalgpallurite üle. Vennad Kolo (39) ja Yaya (36) Toure jõudsid karjääri jooksul üheskoos platsile joosta nii koondise – ja võita 2015. aastal Aafrika Rahvuste karika – kui ka klubi (Manchester City) eest.

Trofeede mõttes tegi perekonnas otsa lahti keskkaitsjast Kolo, kes aitas Arsenalil 2003-04 hooajal kaotusekibedust tundmata tulla Inglismaa meistriks. Seda arvu duubeldas ta kaheksa aastat hiljem, kui sai vennaga käsikäes Citys kaela teisegi Premier League’i kuldmedali.

Ent trofeeduelli võidab ikkai Yaya, kes on kolmekordne Inglismaa ja kahekordne Hispaania tšempion. Lisaks krooniti ta 2009. aasta kevadel Barcelona särgis ka Meistrite liiga võitjaks. Siinkohal ei aita Kolot ka veidi eksootilisem Šotimaa kuldmedal, kuna vennal on vastu panna Kreeka ja Hiina meistritasud. Rääkimata neljast Aafrika aasta jalgpalluri tiitlist.

Ehk vendade omavahelise tuelli võidab, jah, Yaya.

5. Gary ja Phil Neville

Manchesteri külje all Burys ilmavalgust näinud Neville’id said tuule tiibadesse Manchester Unitedis. Põhiliselt paremkaitsjana tegutsenud Gary esindaski oma karjääri jooksul vaid Punaseid Kuradeid. Oma debüüdi tegi ta 1992. aasta septembris ja viimast korda käis Unitedi eest väljakul ligemale 20 aastat hiljem, kui rassis 2011. aasta esimesel päeval West Bromi vastu 71 minutit. Inglismaa koondist jõudis ta esindada 85 korda.

Vennast kaks aastat noorem Phil tegi oma Unitedi debüüdi 1994. aastal. Kuigi ta jäi Unitedisse 11 aastaks ei õnnestunud tal Sir Alex Fergussoni käe all ennast kindla põhimehena kehtestada. Küll oli Phili näol tegemist ustava tööratsuga. 2005. aastal lahkus ta lõpuks Evertoni, kus palliski oma karjääri lõpuni 2013. aastal. Inglismaa koondist jõudis Phil esindada 59 korda.

Kuna Gary jäi Unitedisse paigale pikemaks ajaks, on temal ette näidata ka rohkem trofeesid: Meistrite liiga võitjamedalitega juhib ta Phili ees 2 vs 1, Premier League’i autasude osas 8 vs 6.

Ehk vendade omavahelise duelli võidab Gary.

4. Frank ja Roland de Boer

De Boeri kaksikvendade karjäär algas Amsterdami Ajaxis, kus võideti ka üheskoos kõige suuremad trofeed. Seetõttu on mõlemal ette näidata 5 Hollandi meistritiitlit, UEFA karika kuldmedali ning mõistagi ajalooline 1995. aasta Meistrite liiga triumf. 1999. aasta jaanuaris liikusid veljed üheskoos edasi Barcelonasse, kus tulid mõlemad Hispaania meistriks. Ehk patiseis jätkus.

Kuid kui Frank jäi 2003. aastani Katalooniasse paigale, siis Ronald liikus erimeelsuste tõttu edasi Šotimaale. Ainus häda? Barcelona ei võitnud selle kolme aastaga mitte ühtegi tiitlit. Ronald seevastu tuli 2003. aastal Šotimaa meistriks. Paar kuud hiljem olid vennad taas koos, esiti aasta Rangersis ja seejärel juba Araabia Ühend Emiraatides ja Kataris, kus tuldi karikavõitjaks.

Kuid õnneks pole üks „tühine“ Šotimaa meistritiitel see, mis terad (loe: vennad) sõkaldest (loe: teineseisest) eraldavad. Selleks on hoopis kaks Hollandi aasta jalgpalluritrofeed, mis seisavad Ronaldi kaminasimsil.

Vendade duelli võidab Ronald.

3. Michael ja Brian Laudrup

Kui vennad Laudrupid 1992. aastal Taaniga Euroopa meistriks tulid, olid nad juba tegijad. Etteruttavalt ütleme ära, et tegijam oli vanem vend Michael.

Sellele aitavad kaasa erinevad tiitlid Barcelona, Juventuse, Madridi Reali ja Ajaxiga. Lisaks faktid, et 1999. aastal valiti ta Hispaania liiga viimase veerandsajandi parimaks välismängijaks ning 2004. aastal valis UEFA ta Taani viimase poolsajandi parimaks palluriks. Punkt.

Ka Brian oli tubli, kuid paraku Taani, Itaalia ja Šotimaa meistritiitlitega vennale vastu ei saa. Kuigi tuleb tõdeda, et 1994. aasta Meistrite liiga võit muudab olukorra isegi parajalt huvitavaks. Aga sellele on Michaelil omalt poolt vastu panna MLi eelkäija Euroopa karika triumf.

2. Jack ja Bobby Charlton

Briti saarte kõige kuulsamate ja edukamate vutivendade aunimetus kuulub Jack ja Bobby Charltonile, kes aitasid 1966. aastal Inglismaa oma ainsa maailmameistritiitlini.

Vendadest noorem, Bobby, veetis suurema osa oma karjäärist Manchester Unitedis, kus sai klubi elavaks legendiks. Punases särgis tuli 1966. aasta parim jalgpallur (Ballon d’Or) kolmel korral Inglismaa meistriks ja korra võidutses ka Euroopas. Kodumaa eest käis ta ühtekokku lahingus 106 korda ning on Wayne Rooney järel 49 tabamusega Inglismaa paremuselt teine värvakütt.

Jack seevastu jõudis Inglismaad esindada kõigest 35 korda, kuid nendes kõige tähtsamates mängudes, 1966. aasta suvel, oli ka temal keskkaitsjana suur roll. Klubikarjäär ei viinud teda kordagi Leedsist väljapoole, 21 sünnilinnas veedetud aasta jooksul jõudis ta siiski ära oodata ka paar triumfi: ta tuli korra nii Inglismaa karikavõitjaks kui ka riigi meistriks.

Kuid lõpuks, tühja nendest vutitrofeedest, kui Bobby Charltoni nime tuleks tegelikult kirjutada Sir Bobby Charlton.

Seepärast võidab ka vendade omavahelise duelli Sir Bobby.

1. Giuseppe ja Franco Baresi

Itaalia väikelinn Travagliato saab alati uhkustada, et just seal nägid ilmavalust vennad Baresid. Vutitarkust hakkasid nad omandama aga Milanos. Kui vanem veli Giuseppe sai jala ukse vahele Interis, kelle ürpi kandis ligemale 20 aastat, siis noorem vend Franco veetis terve oma karjääri igirivaal AC Milanis.

Ning kuigi mõlemad vennad jõudsid pea kohale tõsta erinevaid karikaid, oli Franco ja AC Milani abielu kordades õnnelikum. Üheskoos võideti kuus Itaalia meistritiitlit ja kolm Meistrite liiga (või selle eelkäija) trofeed. Samal ajal kui Giuseppe sai Interis kaela „kõigest“ kaks Itaalia meistrimedali ja UEFA karika kulla.

Lõplikult kallutab kaalukausi Franco kasuks aga 1982. aasta maailmameistritiitel. Ning ega 90. aasta MM-pronks ning 94. aasta MM-hõbe just kõige kehvemad autasud pole. Lisaks jäi ta 1989. aastal napilt ilma Ballon d’Ori autasust ja 1999. aastal valiti ta AC Milani sajandi mängijaks.

Vennasõja võitja – Franco Baresi.

log in

reset password

Back to
log in